|
Post by Cliodna on Jan 3, 2007 20:32:14 GMT 3
((Gomenasai. Ma ei märganud pilti alguses)) Nemesis järgnes Kitrenast paar sammu tagapool. Ta kummardas ja tõmbas käega läbi vee, et selle temperatuuri kontrollida. Külm. Mida muud oligi oodata koopast, kus päike kunagi vett ei soojenda? Tumehaldjas surus saua enda ees vastu maad ning lasi oma laubal vastu eseme kauneid öökullinikerdusi vajuda. Ta sosistas mingi leelotuse ning punane kivi saua tipus hakkas helendama. Valgus näis tulevat kivikese seest, otsekui oleks keegi kunagi aegade alguses sinna sisse haldja kinni sepistanud. Lisavalguse allikat käes hoides astus ka Nemesis vette, proovides mitte vett laiali pritsida või liigset kära teha. Koobas näis iga heli valjendavat, kuid kui neiu oleks siin üksinda viibinud oleks koht talle väga meeldinud. Ta vaatas ringi ja kujutles, kuidas ta siin närve puhkaks. Igastahes järgnes ta Kitrenast paar sammu tagapool, sosistades aeg-ajalt sauale juhiseid. Võluese muutis oma valgust kord heledamaks, siis jälle kustutas selle peaaegu.
|
|
|
Post by Tifa Ching on Jan 5, 2007 19:36:57 GMT 3
Tifa muutis mõõga pistodaks ja järgnes teistele. Ta imestas kuna ei tundnud midagi.
|
|
|
Post by Kikael on Jan 9, 2007 15:50:07 GMT 3
Järsku kukkusid laest alla mustad kujud. Kitrena hüüdis "Vette" Ja sukeldus. Mõõk valgustas veealust maapinda. Seal oli loss umbes 500meetri kaugusel. Kitrena asus sinna poole ujuma. Ta tundis end imelikult jalgu nagu poleks ja ta sai hingata. Ta jäi seisma ja vaats alla. Jalgu polnud oli saba. Võluvesi muutis Kitrena merineitsiks. Kõik teisedki olid juba vees. Kitrena ohkas mõeldes et tuleb nüüd mulle aga hoopis hääl kostus. Kitrena asus kõ9ige eespool ujuma lossi poole. Nüüd nägi ta ka kauguses losii juures teis merineitsisid.
|
|
|
Post by Dementor on Jan 9, 2007 16:29:36 GMT 3
((kas ma saaks kah seiklusega liituda))
|
|
|
Post by Cliodna on Jan 9, 2007 17:16:55 GMT 3
((Märkmete teemasse käivad minuarust sellised küsimused)) Nemesis oli kerges hämmelduses. Ta jäi vette hõljuma ja tõmbas käega üle kaela kontrollimaks, kas tal on lõpused. Igastahes sai naine vee all hingata ning ta sukeldus Kitrenale järele, hoides ühes käes saua. Ta saba oli neoonsinine, kohati mustade täppidega ning saba liigutuste kontrollimine käis nagu iseenesest. Võluvesi... mõtles ta ja siis meenus talle veealune rahvas. Tumehaldja juuksed olid ikka veel hõbevalged, nahk ikka veel hallikas ja juuksed ikka veel nagu kaks rubiini kildu. Ta ülakeha välimus polnud vähimalgi määral muutunud. Sau valgustas oma punase valgusega kivist põhja.
|
|
|
Post by Tifa Ching on Jan 9, 2007 18:26:15 GMT 3
Tifa sai shoki. Tal oli veripunane mustade triipudega saba. "Mis se veel on!?" küsis ta hämmeldusega.
|
|
|
Post by Kikael on Jan 9, 2007 18:32:56 GMT 3
((Liitu ikka võid sa võiksid näiteks mereneitside lossist tulla)) Kitrena vaatas veel korraks oma saba tumesinine helekolased tähemoodi täpid. Loss paistis juba paremini see oli justkui liivaloss kuid mitte rohmakas otse vastupidi graatsiat ja hoolega nähtud vaevast loss kiiskas ja sätendas. Kitrena ujus pinnapoole ja märkas et maaalune jõgi on olnud pikem kui ta arvas ja arvatud 500m asemel on ujutud juba 20-30 km. Nad olid juba mererannas ja selja tagant paistis sünge päkapikude mäestik. Kitrena sukeldus tagasi Teiste juurde ja teatas "me oleme kohutavalt kurssi muutnud. Peame vist tumedate maadeni ujuma. Hea uudis on see et ratsanikud on miilide kaugusel hobuste seljas." Kitrena tõukas sabaga ja ujus uuesti lossi poole edasi.
|
|
|
Post by dementor on Jan 9, 2007 20:16:58 GMT 3
Taamalt kaldalt paistis tume kogu..... See tume kogu hakkas ootamatult kiiresti nende poole jooksma. See oli Louis. Ta yritas uustulnukatest distantsi hoida, kuid see ei 6nnestunud. Louis tormas pea ees j22kylma vette. See ei olnud libahundi lemmik juhtumine. Louis ujus kiiresti kaldale ja m6irgas k6va h22lega!! ((praegu enam ei oska midagi kirjutada...))
|
|
|
Post by Cliodna on Jan 9, 2007 20:55:16 GMT 3
,,Ja kelle süü see on?'' sisises Nemesis sarkastiliselt Kitrena sõnade peale. Vee all rääkimine oli veider. Miski hüppas tükk maad kalda pool valju prahvatusega vette. Tumehaldja sau hakkas järsku rubiinselt kiirgama, ning Nemesis suunas selle loitsu karjudes vee pinnale. Loits lendas sauast välja punasest valgusest öökulli kujul, kuid hoovus lõi olendi laiali. Sellised needused ei toimi vee all... Nemesis põrnitses vette hüpanud olendit, kes tagasi kaldale ujus ja kirus ennast, et ta isegi nii põhilist asja ei teadnud. See needus kustus vee all, nagu küünal. Ta tõi kuuldavale ärritunud sisina ning ujus Kitrenale järele. Kogu see väike retk ärritas teda juba. Üldiselt oleks ta hetkel maha löönud ükskõik millise vaenulikkust välja näitava olendi, kui mõni neist ainult tema silma alla sattuks. Mitte viimase tattnina kombel põgenenud. Terve mõistus käskis tal aga võimalikult väheste sekeldustega Nero juurde jõuda.
|
|
|
Post by dementor on Jan 9, 2007 21:38:12 GMT 3
Kui Louis Karjumise l6petas ja vett silmitses siis m2rkas ta, et neil olid uimed...Just nagu merineitsidel. Ta otsustas heita r2nduritele pilgu peale... Ja hakkas neid loendama
|
|
|
Post by Cliodna on Jan 9, 2007 22:00:08 GMT 3
Nemesis tegi vees pirueti ja tõusis tagasi veepinna lähedale. Talle üprigi vastumeelne tunne - uudishimu, tahtis, et ta uuriks järele, mis siis ikkagi vette oli lennanud. Kas tegu oli vaenlasega? Niikuinii peetaks teda ilmselt lihtsalt veidra nahavärviga näkiks või milleksgi taoliseks, seega polnud väikeses uurimises ju midagi valesti? Umbes meeter või kaks lahutas teda veepinnast ning ta märkas kaldal istuvat inimest. Noormeest. Heledate juustega...muud ta ei osanud öelda, kuna kergelt lainetav veepind moonutas kogu niigi peaaegu tundmatuseni. Tumehaldja hõbevalged juuksed lehvisid ta pea ümber, kui veepinna lähedal olevad kerged lained neid sasisid, otsekui oleksid lained suvise päeva tuul. Hetkeks käis ta peast läbi, et ta peaks noormehe tapma. Tõusma veest välja ja ta kerge loitsuga hävitama. Aga ta ei teinud seda. Ausaltöeldes jõudis talle alles nüüd kohale, et ka noormees näeb teda. Ta vaatas teda karmilt ning oli paari sabalöögiga tagasi sügavas vees. Nägusad noormehed...mis lollustest ma ometi mõtlema on hakanud? Vesi oli selge ja tumehaldjas ujus kiirustades Kitrenale järele. Ta oli niigi juba liialt maha jäänud Asi on vist selles seltskonnas... käis ta mõtetest läbi.
|
|
|
Post by dementor on Jan 10, 2007 17:05:50 GMT 3
Libahunt otsustas, et ta peaks igaks juhuks lossi naasma. ((kas on kesk88 ?)) Louis yritas joosta nii kiiresti kui suutis, aga ometi painasid teda m6tted uustulnukatest.
|
|
|
Post by Tifa Ching on Jan 10, 2007 22:14:13 GMT 3
Tifal oli vaimustatud nägu ees ja ta mõtles: "Milline mõõk! MILLINE MÕÕK!" ja ujus edasi.
|
|
|
Post by karl100 on Jan 13, 2007 15:30:55 GMT 3
Van helsing jõudis kuskile jõe äärde jõe teisel kaldal oli 3 vampiiri.Van helsing tahtis neid ära tappa Ammuga aga nad pöörasid kõik ümber ja üks ütles "Isuäratav!" teised sama moodi,Van helsing jooksis ära ja vampiirid ei tahtnud joosta järele.
|
|
Greenwich
Seikleja
VAMPIIR Gabrielle
Posts: 36
|
Post by Greenwich on Jan 14, 2007 18:24:27 GMT 3
Gabrielle saba oli must kollakate triipudega. Hmm, väga huvitav. lausus ta ja ujus teiste järgi.
|
|
|
Post by Kikael on Jan 17, 2007 20:13:14 GMT 3
Kitrena ja teised jõudsid lossi ((see pole jõgi vaid maaalune järv)) Suurhulk merineitseid tormasneid tervitada Kitrena palus neilt öömaja ja et keegi juhataks nadmustade aladeni. Eemalt ujus nendepoole vana mees-merIneitsi. Tal onli pikk habekäes olitol mehel kollane kolmhark ning saba süsimust.. Ta kuulas Kitrena nõudmisi ja noogutas. Müned merineitsid kes nägid teenijatemoodi välja juhatasid nad paleesse.Ning näitasid toad ((kirjeldage ise))
Kitrena astus tuppa mis oli heLEsinine oodiks oli suurkorall roosasiidilinadega. Kitrena oli nii väsinud et ei viitsinud kogu tubasilmiitseda ja vajusvoodissening uinus.
|
|
|
Post by Metshaldjas Lisbeth on Jan 17, 2007 20:35:54 GMT 3
Pikka tumerohelise sabaga merineitsi ujus lähemale. Ta kummardas Nemesise ees ja palus luba koos nendegakaasa tulla kuna Nero tõukas ta võluvette.
|
|
|
Post by Cliodna on Jan 17, 2007 23:39:35 GMT 3
((''meesmerineitsi'' on minuarust imelik sõna. Minuteada kutsutakse meessoost näkke või merineitsisid triitoniteks))
,,Jälle see võlur...'' Nemesis muigas kõveralt ,,Nerot jätkub ka igale poole, kuigi ma imestan, miks ta nii avalikult ringi liigub...sest sinu jutust võib järeldada, et tema isiklikult oli see, kes su vette lükkas...kõlab kuidagi lapsiku tembuna,'' ta kallutas pea viltu ja vaatas merineitsit ,,Kes sa oled?'' sõnas ta kahtlustavalt ,,Ma ei tahaks suvalisi endaga kaasa lasta,'' lisas ta tähdsalt ,,Vabanda, aga ma ei usalda sind. Olen tumehaldjas ja sündinud kahtlustava loomuga,'' ta järgnes teenijatele paleesse, vaadates seljataha näki poole, soovides, et too talle järgneks ja oodates, kas võõras ütleb midagi enda kaitseks, või ei.
|
|
|
Post by Kikael on Jan 24, 2007 17:25:30 GMT 3
kitrena ärkas ja võpatas kuna ta ehmus imelikult armsast toat. Ta jlestas ju armsaid asju. igatahes avanes uks ja sisse astus kena poiss(Triiton). Tal oli helesinine saba süsimustade täppiega.. Mees naeratas nii armsat naeratust al olid hele-helesinised silmad ja blondid juuksed. Kitrena tõusis voodist välja ja ta ei eksinud refleksid olid kiired ta haaras oma mõõga. ka triiton haaras selja tagant mõõga, veripunase. Ta avas suu ning tüdruk nägi et poisil on teravad hambad. Nad ristasid mõõgad. Triitoni refleksid olid kiired ja ta tiris kitrena oma embusesse. Ta puudutas korraks tüdruku huuli. Kuid plika oli kaval ja rebis ennast kiirelt vabaks Ja tänu oma kiiretele refleksidele oli ta mõõk järgmisel hetkel poisi kaelast 1 gelloni(msentimeetri) kaugusel. Poiis palus armu ja laskis mõõga käest kukkuda. "Mis sa minust tahad?" küsis kitrena ja ta toon ei olnud sugugi mitte viisakas. "Andestust, proua minu nimi on Caleron. Ja ma olen vana kuninga poeg. Mind saadeti teie kohta uuruma." vastas poiss. "Meie kohta. tapame Nero ja rohkem sa teada ei saa" vastas Kitrena ja nihutas mõõga poissi kõilt ta võttis maast Caleroni mõõga ja andis selle poisile tagasi. Caleron kummardas aga kkuna sabaga on seda raske teha ja ega poiss kaua näkk pold olnd kukkus ta ninali maha. Kitrena puhkes naerma ja ta tundis et sellest poisist oleks retkel kasu.
|
|
|
Post by Tifa Ching on Jan 24, 2007 20:04:53 GMT 3
Tifa astus vaikselt oma roosasse tuppa. Ta sulges ukse korralikult vaatas natuke ringi ja karjus kõvasti "KUI ARMAS!"
|
|
|
Post by Cliodna on Jan 25, 2007 1:24:54 GMT 3
Nemesis ohkas, kui tundus, et temaga rääkinud merineitsi ei kavatse midagi enda kaitseks öelda ,,Kui sul mind vaja on, siis olen oma toas,'' pomises ta, järgnedes teenijale läbi vee. ((Mis tekitab paar küsimust merineitside ja triitonite füüsilise osa kohta. Kas neil on lõpused? Kui jah, siis kus...siis on veel mitmeid puht triitonite ja merineitside füüsilist poolt käsitlevaid küsimusi (paljunemine etc.), aga nendele ma vastust ei taha...hetkel huvitavad mind ainult lõpused)) Lossi pea koridorist hargnes väheke kitsam käik, mis järsult lõppes. Vetikatest elukarva roheline kardin varjas käigu lõpus olevat tuba Nemesise pilgu eest. Teenija ütles, et see on tema tuba, tumehaldjas tänas teda külmalt ja ujus läbi kardina, olles valmis ükskõik millega silmitsi seisma. Ruum, pidi ta tunnistama, on tegelt üpris armas. Mitte sedasorti armas, nagu on armas jänes, või roosa kleit, vaid sedasorti armas, nagu on armas kaminatuli, või soe tass taimeteed. Kena ja hubasust tekitav. Neid kahte asja hindas Nemesis oma elus kõrgelt, kuna tal polnud alalist elupaika. Ei mingit lossi, ega kodu ja kui sul pole kusagil kodu tunnet, siis on hinges ju ainult üks suur tühjus ja Nemesis ei olnud sedasorti inimene, kes istub nurka ja haletseb ennast. Ta hindas väikeseid asju ja muutis oma elu võimaluse korral lihtsamaks. Seega hindas ta ka seda ruumi, kuigi siin polnud veripunaseid kardinaid, ega dramaatilisi kroonlühtreid. Tuba oli üpris väikene. Seal oli poolikust merekarbist voodi, seina külge kinnitatud laud...ja muud eriti midagi. Seinad näisid olevat hoolikalt kaunistatud. Kunstiteosed. Merineitsidel ei ole palju mööblit vaja. Kuid kogu lage hõlmas peegel ja voodi jalutsipoolel asuv sein oli kaetud üleni gobelääniga, mis näis kujutlevat väga ilustatud versioon lossist, kus ta viibis. Hubase tule tegemise võimalusi muidugi polnud. Ümbrus toas oli soojem ning kui tumehaldjas oli veendunud, et kedagi pole nägemas, tegi ta vedelikus pirueti ning jäi horisontaalselt vees hõljudes ennast laes olevast peeglist vaatama. Ohjah. Ta punaste rubiinikilde meenutavate silmade pilk oli muutunud. Üllatusega märkas ta, et vesi ei takista tal vähimalgi määral nägemist, ega sega teda. Ta ei pidanud enam isegi silmi pilgutama. Juuksed hõljusid ikkagi ta pea ümber metsikult, nagu albiinod vetikad või nagu mingi veider mereloom. Tasa lasi ta endal merikarbist asemele vajuda, isegi mõistmata, kuidas ta suutis panna ennast alla vajuma, peale ligi poole minuti pikkust vees hõljumist, ilma ühtegi musklit kehas liigutamata. Merikarbist asemel ei olnud tekke, patju, ega mingit muud voodipesu. Lamada oli seal üpris kõva, kuid siiski üllatavalt mugav. Küljealune ei olnud pahklik, nagu maa peal magades. Nemesis vaatas ringi, et näha, mis on toa valgusallikaks, kuna aknaid siin ei olnud ,,Hmm?'' mõmises ta endamisi. Seinad paistsid iseseisvalt teatud sinakat valgust tootvat. Ta surus saua kõvasti vastu rinda, mõeldes kerge judinaga, et pole mingit võimalust, kuidas seda tuba lukustada, kuna ukse asemel on kardin ning ükskõik kes võib ta selles hullus lossis... Ei. Ta peab olema tugev ja mitte kartma. Tal oli ju tema sau ja isegi, kui sauaga ei saanud tuleloitse lausuda...noh, midaiganes. Ta proovis oma pead mõtetest puhastada ja kuulatada. Vees levib heli kiiremini, kui maal ning tihtipeale võis ümbrusest saada väga hea esmamulje ainuüksi helitausta järgi. Kui keegi oleksgi talle kallale tahdnud tulla, siis sel' kellelgi ei oleks vedanud. Nemesise võlusau tahtis ikka veel verd. ((Muide. Kikael. Sa oled selle mängu DM, ehk mängujuht ja sa peaksid ka teistele sündmusi kaela veeretama, mitte ainult endale o.o))
|
|
|
Post by Kikael on Jan 26, 2007 14:44:20 GMT 3
Kolm tugevalt relvastatud triitonit ujusid mööda lossi koridore nad patrullisid. Pimeduses liigutas end miski ja valvurid nägid enne surma suuri punaseid silmi ja veripunast suud mis lausus "Neerooo!" Olevus ujus mööda torusid ja vaatas läbiseinte ta nägi kuidas mingid poiss ja tüdruk mõõgavõitlust peavad ja otsustas sinna mitte minna. Ta kuulis hüüdu ja ujus sinna poole kuid enne hüüde allikat jäi talle silma merineitsi kes merineitsiks ei sobinud. Tunduks nagu vaadaks see olevus talle otsa, aga läbi seinte too arvasti ei näinud sellepärast arvas elukas et tüdruk jälgib lage. Olevus hüppas hetkel kui tüdruk laest pilgu pööras läbi lae merineitsile selga (Nemesis). Ta ei olnud lossis ainus omatoaline ka lossi teises kaugemas osas liigutasid olevused end esimese verdataretav kuid kuuldamatu võitluskarje oli nad äratanud ja nad olid verejanulised. ((Lõpuseid ei ole merinetsid saavad veest seda vähest hapniku mis seal on. üksikud inimesed kes muunduvad merineitsideks vänu keerukeelme taimele kasvavad kaelale või põskedele lõpused))
kitrena puhkes naerma nähes mis poisiga oli juhtunud. ta kuulis et vee all on tema irvitav naer just kui heliredel. ning naermine ei pakkunud talle enam nii suurt huvi. Ta Viskus uuesti voodisse ja uinus.
|
|
|
Post by Tifa Ching on Jan 26, 2007 14:56:03 GMT 3
Tifla läks tuju pahaks. "Jah see ongi nüüd käes... Mu kõht on tühi." pobises ta ja läks oma toast välja. "Huvitav kas sellel teisel vampiiril on verd... aga ma ei ole ju teda tükk aega näinud... Oeh tuleb vist ta tuba üles otsida" mõtles Tifa nina krimpsutades ja hakkas lossis ringi tuiama.
|
|
|
Post by Cliodna on Jan 26, 2007 22:19:45 GMT 3
Nemesis oli just silmi sulgemas, et proovida unedemaale põgenemist, kui miski läbi lae talle otsa sadas. Tumehaldjas tõi kuuldavale üllatunud hüüatuse, mida kirjakeeles saaks kõige paremini kirjeldada sõnaga ''AGHõ-'' ja lõi olendit pikkupidi sauaga, teda enda pealt ära lüües.
|
|
Amelia
Seikleja
AMELIA
Posts: 11
|
Post by Amelia on Jan 30, 2007 20:55:39 GMT 3
Seejärel ujus neile vastu Amelia Mignonette Grimaldi Thermopolis Renaldo ja lasi telepaatia abil kõigi pähe mõtte: milleks edasi liikuda, kui võiks jääda siia ja lasta merelainetel end kanda??
|
|
|
Post by Cliodna on Feb 1, 2007 19:12:07 GMT 3
Nemesist tabas see mõte hobuvankri tugevusega ning tundes, et tegu on telepaatiaga sulges ta oma mõistuse igasuguse välise sissetungi eest. Hetkel oli tal muid probleeme, nagu too tundmatu elajas tema ees ning tumehaldjas lõi sabaga vett, ujudes olendi poole, sau, nagu oda enda ette suunatud ning saua punane kivi erksalt hõõgumas (misasi teda üldse tappa proovis?).
|
|
|
Post by Kikael on Feb 2, 2007 14:01:04 GMT 3
Nüüd n'gi Nemesis esimest korda milline oli elukas kes teda ründas. Elukal oli keset n'gu [ks suur veripunane silm. Peas oli veel must auk> suu. Pea oli ovaalne sinine ja karvane. Jalgadeks/k'teks olid limased tatikarva kombitsad umbes 20tükki.
|
|
|
Post by Cliodna on Feb 2, 2007 19:21:30 GMT 3
Tumehaldja näos ei liikunud järsu sööstu ajal üksgi lihas, kui ta olendi poole ujus. Ega's ta ennast enam ka peatada poleks saanud, isegi, kui ta oleks soovinud, kuna olendile otsa oleks ta igal juhul ujunud. Olend tõmbus tagasi, järjekordseks rünnakuks, kuid selle sooritamiseks ei jäänudki talle kunagi aega, kuna Nemesise saua punase kivi hõõgus muutus silmadele valusaks ning järgmist hetke Nemesis enda õnneks ei mäletanud. Igastahes leidis ta sekund hiljem, et saua kivi on olendisse lõiganud, nagu odaots ja värdjas on surnud. Tumehaldjas põrnitses oma käsi ja lasi siis sauast lahti, sellest jõulise sabalöögiga tagurpidi eemale ujudes. Paar vandesõna pääsesid ta huulilt, kui ta nüüd juba hoolikamalt olendit uuris. Ta ainuke silm oli ääretult pärani, silma veripunane vikerkest näis veidralt kokku sobivat saua kalliskivi punase värviga, sest just läbi silma sau oligi löödud. Tumehaldjas neelatas, krabas sauast ja tõmbas selle lahti. Väike verepilv tõusis olendist. Vees tundus see, nagu gaas. Nemesisele tundus, et sauast õhkub negatiivset, pahakspanevat energiat, kuid naine võis seda ka lihtsalt ette kujutada. Igastahes osutas ta sauaga olendile ja pomises pinevil pilgul punaseks värvuvat vett jälgides ühe pika ja keerulise loitsu. Hetkeks tundus, nagu oleks veri ennast kokku kogunud, peaaegu tahkeks, mõõdult siiski ainult mõne sentimeetri laiuseks, spiraaliks muutunud ja saua punase kivi sisse kadunud. Tumehaldjas tundis sauast läbi käivat jõnksatust ning naeratas. Seejärel lükkas ta olendi tee pealt kõrvale, tundmata enam vähematgi hirmu, ega kohmetust ning ujus toast välja. Saua negatiivne energia oli kadunud ja kui ese oleks olnud elusolend, näiteks kass, oleks see ilmselt rahulolevalt nurru löönud.
|
|
Amelia
Seikleja
AMELIA
Posts: 11
|
Post by Amelia on Feb 4, 2007 12:51:55 GMT 3
Amelia M. G. T. R (Mignonette Grimaldi Thermopolis Renaldo) läks tumehaldja juurde ja vabandas: telepaatialaeng oli mõeldud vaid olendile. Ta palus luba tumehaldjaga liituda.
|
|
|
Post by Cliodna on Feb 5, 2007 0:04:56 GMT 3
,,Hmh...'' tumehaldjas vaatas merineitsile otsa, ning ilma sellistele küsimustele, nagu ''kes sa oled?'' aega raiskamist päris ta: ,,Kui palju neid on?'' mida võib ka võtta, kui nõusolekut, et jah - merineitsi tohib temaga liituda. Saua punane hõõgus kustus aegamisi ning tumehaldjas jäi merineitsile otsa vaatama, oodates oma küsimuse vastust.
|
|